Loodus kutsub!

[Kyle Hamilton]

Kyle oli juba pikalt mõelnud minna Aruba mägedesse matkama. Ta oli seda teemat paar korda üles võtnud ja Lucasele vihjanud, et võiks minna, ent semu pole ise just kuigi ekstaasis selle mineku üle olnud. Kyle’i elus polnud aga kedagi teist, kellega ta selle retke oleks tahtnud ette võtta, seega ühel hetkel ta pani aja paika ja ütles Lucasele selgelt, et ta peab kaasa tulema ja muud valikut polnud. Seda muidugi naljaga pooleks, kuna kui sõbral oleksid teised plaanid olnud, siis ei oleks Kyle pahandanud -- ise ta oli ju ilma küsimata neile laupäevale plaani pannud. Tuli välja, et Lucase laupäev oli vaba ja vastu puiklema ta sellele plaanile ei hakanud.
Laupäeva hommikul startisid nad Aruba laagrist mägede poole, Kyle roolis ja Lucas kõrvalistmel. Kyle oli kaasa pakkinud lõunasöögi kui ka mõned pooleliitrised veepudelid. Tegemist oli matkarajaga, mis saab alguse mäejalamilt ning 5 km pärast vaatab vastu neile üks suur kosk, kus oli Kyle’i arvates hea teha pikniku stiilis lõunapaus. Ülesmäge ronimist palju tegelt ei olnudki, kuna tegemist oli matkarajaga, mis viis neid läbi metsa ja auto pidi selleks parklasse jätma. Mäe tõus jalamil pidi olema sujuv ja vaevu märgatav, seda vähemalt lubas veebileht.
Peale tunniajast sõitu keeras Kyle auto pisikesse parklasse ning sõitis sellega vabale kohale. “Nonii, kohal,” teatas kutt ja keeras auto süüte välja, mille tagajärjel jäi taustaks vaikselt mänginud raadio vait. Ta väljus esiistmelt ja võttis tagaistmelt oma seljakoti, kus olid lõunasöök ja veepudelid sees. Seljakoti selga pannud, lükkas noormees ukse kinni ja pani auto puldist lukku. “Tead, kui välja arvata toidupoed, siis ma ei ole Aruba laagrist nii ammu väljas käinud. Viimati käisingi vist suvepuhkusel,” rääkis Kyle, Lucase kõrvalt parklast välja matkaraja poole jalutades. Õpetajana alustas noormees kolmandat aastat, ent see oli siiski töö ja nõudis vaeva ning see tähendas ka seda, et nädalavahetusel sai oma majakeses puhatud ja laagris vaba aega veedetud.

Lucas Field

[Lucas Field]

Matkama? Mitu kilomeetrit lihtsalt metsa kõndima? Lucas on pigem kunsti-, mitte spordiinimene. Talle meeldib mägesid vaadata, mitte nende otsas ronida.
Aga kui Kyle tahab, siis tuleb minna! Mitte, et Luke teeks kõike, mida sõber nõuab, aga Luke nägi selles võimalust mitu tundi segamatult Kiisuga aega veeta ja see on tema silmis seda pingutust väärt.
Lucas passis sisuliselt terve sõidu ninapidi telefonis. Tal küll ei olnud nädalavahetuseks mingeid plaane, aga järgneva nädala õppeplaani pidi ta siiski paika panema ja see tunnike autosõitu laupäeva hommikul tundus õige aeg, et see ära teha, et siis murevabalt Kyle'iga aega veeta.
"Ahah," tõstis kutt pilgu, kui Kyle teatas, et nad kohal on, "et siis..muutud kiisuks, teed oma tiiru ära ja ma ootan ilusti siin, jah?" Ilmselgelt viskas Luke lihtsalt nalja. Kui ta lubas sellele matkale minna, siis ta läheb ka.
Lucas haaras kaasa vaid oma kaamera - Kyle lubas teda kose ääres toita, niiet muud ta ei pidanud vajalikuks kaasa võtta. Oleks Luke teadnud, et sõber seljakotis mitut pudelit kaasas veab, oleks ta talle puid alla visand selle eest - Luke oskab õhust vett välja pigistada. Mägedes pole küll õhuniiskusega kiita, aga joogivee saamiseks piisab sellest vähesestki.
"Mul sama teema," ütles Lucas, "õpetajatöö pärast?" Õpilasena oli Lucasel kõvasti rohkem vaba aega, aga ega ta siis ka ei kippunud väga laagrialalt välja. Ta ei ole mingi matkaja, eksole.

[Kyle Hamilton]

Kyle muheles kergelt Lucase pakkumise peale. “See oleks palju lihtsam kui jalgsi matkamine, tõepoolest,” arvas kutt, “aga ma ei jätaks sind üksi, isegi kui leopardiks muutuksin.” Külg-külje kõrval oleks lihtne jalutada, aga siis oleks hiljem see probleem, et kust saada uued riided? Kujumuutjaks muundumisel rebenevad need seljast ja pärast oleks ta ihualasti. Kui nad Lucasega veel koos oleks, siis poleks kutil miskit selle vastu, ent nad olid nüüd aastaid sõbrad olnud ja Kyle ei teadnud, kas Luke üldse mõtleb temast veel kui millestki enamast.
“Miskipärast on õpetajaks olemine palju väsitavam kui õpilaseks olemine,” kurtis Kyle. Hea oli, et Lucas oli samuti õpetajaks hakanud, kuna ta mõistis sõpra hästi selle murega. “Võib-olla oleme me siiani suve rütmiga harjunud -- siis ei pidanud kellegi teise pärast muretsema peale enda,” leidis Kyle. Lisaks sellele õpetas noormees kahte ala ja mõlemad nõudsid füüsilist aktiivsust. “Vähemalt ma magan öösiti nagu beebi,” leidis Kyle asjas ka midagi positiivset. Matkarada oli mõnus, rohelust täis ja ei läinud kaua, kui tundus nagu nad oleksid jõudnud kuhugi sügavale metsa, olgugi et parkla oli veel paista, kui selja taha pilk visata.

[Lucas Field]

Lucasel poleks midagi selle vastu, kui Kyle tema ees alati on. Seal pole ju midagi, mida ta juba näinud poleks? Või on Kiisul mõni tätoveering või arm tekkinud, millest ta sõbrale rääkida ei taha? Kui, siis need peavad küll tagumiku peal asetsema, sest Kyle käib ju pidevalt surfilühkades ringi. "Miks mitte?" uuris Luke selle kohta, et Kyle teda üksi ei jätaks. Sellepärast, et kõik teavad, et kui Luke kuhugi üksi ootama jätta, siis 10 minutit hiljem on ta juba igavusest lolliks läinud, mistõttu võib ta igast jaburusi korda saatma hakata, et enda meelt lahutada. Ära ta ei läheks- kui lubas oodata, siis ootab kah. Lihtsalt..omamoodi.
"Vastutus on suurem," arvas Lucas, et just see on põhjus, miks õpetajaks olemine väsitavam tundub. Vaimselt raske asi kurnab füüsiliselt palju rohkem. Kyle'il on muidugi lisaks vaimsele raskusele vaja rohkem füüsilist poolt kasutada kui Lucasel, kes peab enamjaolt oma pudrumulka kasutama.
Nagu beebi? Luke kortsutas kulme:"Ärkad iga kahe tunni tagant, sest kõht on tühi?" See võib tõesti läbi võtta, kui öösel korralikult magada ei saa. Kas see positiivuses oli sarkasm praegu? Kas Luke peaks Kiisu pärast muretsema?
Metsa jõudmine oli päris hea hetk - puude varjus oli päike natuke leebem ja Luke sai silmade kissitamise asemel need lahti teha ja ümbrust vahtida.